Patuselt hea peedikook

Mõnikord tuleb mingi kindla koogi isu, siis otsin sobiliku retsepti välja, toon poest materjali, natuke segamist, sulatamist ja kloppimist ja ongi hopsti kook valmis. Mõnikord on aga teistpidi - kõigepealt on tooraine, mis on kuidagi minu kätte tekkinud ja millest ei oska midagi teha, siis lehitsen oma retsepte ja nii sünnib midagi, mille järgi muidu ehk isu poleks tulnudki.

Nii oli ka tänase koogiga. Peedikoogiga. Pole just kõige traditsioonilisem koogi koostisosa, või mis? Igaljuhul juhtus nii, et ämm kasvatas endale läinud suvel liiga palju peete ja pakkis neid nüüd meile poolvägisi kaasa. Üldiselt mul peediga igasugused suhted puuduvad. Minu jaoks seostub peet küüslaugusalati, rosolje ja boršiga ning ma saaksin väga hästi hakkama ka siis, kui neid üldse olemas poleks. Sellepärast otsustasingi, et kui mul need peedid nüüd juba on, siis teen neist vähemalt midagi põnevat.

Läbi udu meenus, et olin Ragne jutu-kokaraamatus "Retseptisahtel käsitöökapis" miskit peedilist kooki näinud, natuke paberikrabinat ja käes ta oligi. Rõõmuga lugesin, et ka tema pole alati peediusku olnud, aga see kook pidi nii mõndagi muutma!

Lõpptulemuseks oli kookide kook, mis kõrgus kõrgele. Peedimaitse oli aimatav, aga mitte iseenesest segav faktor. Kas see kook mind nüüd just peediusku kallutas, aga uuteks väljakutseteks olen valmis küll. Nii et kes veel on üleliigsete peetidega kimpus, katsetage julgelt!

3 muna
3 dl suhkrut
5 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
150g hapukoort
300g riivitud toorest peeti

Täidis ja kate:
400g sulatatud juustu
2 dl suhkrut
400 g kohupiimapastat (mina panin pakikohupiima)
immutamiseks piima (1-1,5 dl)
katteks kookoshelbeid

Vahusta munad suhkruga. Sega hulka küpsetuspulbriga segatud jahu, seejärel hapukoor ja riivitud peet (pigista enne riivitud peeti natuke kuivemaks). Vala segu 22 cm läbimõõduga vormi. Küpseta 175 kraadi juures 50 min, seejärel keera ahi kinni ja tee ahjuuks lahti, jättes koogi sinna jahtuma. Etteruttavalt võin öelda, et kook tuleb üsna paks, mistõttu teda on natukene keeruline süüa, seega kes soovib n-ö tavamõõtudes kooki, võib ka suuremat vormi kasutada, aga eks siis peab seda küpsetusaega vaatama.

Katteks vahusta sulatatud juust suhkruga, lisa segades kohupiim. Lõika jahtunud kook kaheks kettaks ja immuta lõikepinnad piimaga. Umbes kolmveerand kreemist pane põhjade vahele, ülejäänuga kata kook pealt ja külgedelt. Jäta kook vähemalt 4 tunniks külma, aga minule maitses ta kõige paremini 24 tunni pärast. Enne serveerimist riputa üle kookoshelvestega.

Soolane vahepala - patuselt hea kanapasta päikesekuivatatud tomatitega

Mees tõi poest kanakoibi. Pidasin endamisi aru, mida head neist vaaritada, kui hakkas silma purk päikesekuivatatud tomatitega, mis kunagi sai ostetud, seejärel aga köögikappi kaunistama unustatud. Otsustasin purgil kaane maha ajada ja nii valmiski suur pannitäis patuselt head kanapastat päikesekuivatatud tomatitega. Mees sõi ja  ütles, et nii hea on, et sööks terve pannitäie korraga ära :) Sel põhjusel pole mul teile ka ühtegi isuäratavat pilti pakkuda - õhtul polnud valgust ja päeval, kui valgus tuli, polnud enam pastat :)

meelepärast pastat
kanakoibi (või kanafileed või mis iganes kana juppe mees on poest toonud :D)
päikesekuivatatud tomateid
küüslauku
sulatatud juustu (Merevaik vms)
soola, kurkumit

Valmista pasta vastavalt pakendi juhistele või harjumusele :)

Prae kanakoivad kuumas õlis kuldpruuniks. Haki küüslauk peeneks ja tükelda ka päikesekuivatatud tomatid (5 koiva kohta panin 10 tomatit) väiksemateks tükkideks, lisa mõlemad kanale, lisa ka 1-2 spl õli tomatite purgist. Kuumuta natuke, seejärel lisa veidi vett, nii et kana oleks poolenisti vedelikuga kaetud. Maitsesta soola ja kurkumiga. Hauta, kuni kana on pehme, vahepeal keera ka koibi ringi. Kui kõik on peaaegu valmis, sega hulka sulatatud juust (oma kogusele panin pool karpi) ja sega ühtlaseks. 

Kui soovid mõnusat pannirooga, sega hulka ka pasta ja naudi!

Patuselt hea maasikamoosine maasikakook

Kuigi olen enda arvates suur magusasõber, on ka minu jaoks kusagil piir, mida ületades muutub magus juba liiga magusaks. Üks selline patune on näiteks maasikamoos. Ma jumaldan maasikaid ükskõik millisel muul kujul, aga keedetud maasikamoos on minu jaoks liiga magus. Igal kujul.

Siiski olin ma mingil põhjusel vanemate keldrist ühe purgi taolist asjandust oma külmkappi toimetanud ja nüüd tuli sellele kuidagi lõpp peale teha. Kuna minu moosi sees oli üsna palju terveks jäänud maasikaid, tundus, et nendest annaks ka kooki teha. Mõeldud-tehtud. Asusin lehitsema oma kokaraamatuid ja saabuvat kevadet otsustasin lõpuks tähistada ühe maasikamoosise maasikakoogiga. Kas see nüüd just iseloomult kevadine sai, aga maitsev küll! Eriti hea oli kook järgmisel päeval külmkapikülmana, kui hapukoorekiht oli mõnusalt jahe ja nii kreemine ja vahune.

Originaalretsept on pärit "100 kooki" 3. osast, kus see algselt oli hoopis maasika-martsipanikook. Minu käe all kaotas retsept mõned koostisosad ja sai teised asemele, nii et välja kukkus see lõpuks nii:

3 dl jahu
0,5 dl suhkut
150g võid
2 spl külma vett

Täidis:
2 muna
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
4 dl hapukoort
maasikamoosi (või 500 g maasikaid) 

NB! Kui kasutad värskeid marju, võiksid natuke suurendada täidise suhkrukogust. 


Haki jahu, suhkur ja või ühtlaseks massiks, seejärel lisa vesi ja sega taignaks. Suru tainas 28 cm läbimõõduga vormi põhja ja külgedele, toksi põhi kahvliga auguliseks ja pane pooleks tunniks külma. Seejärel eelküpseta põhja 200 kraadi juures 15 minutit.

Vahusta munad suhkrutega, sega munavahu hulka hapukoor. Vala täidis eelküpsetatud põhjale, piki sisse maasikamoosimaasikad või värsked poolitatud marjad ja aseta kook tagasi ahju. Küpseta 200 kraadi juures veel 25 minutit.

Patuselt head beseekoogikesed

Blogi avamisest saati kibelesin kööki midagi maitsvat "tootma", et saaks aga esimese suussulava retsepti teieni tuua. Kuid hoidsin end ohjes, kuna tahtsin esimese blogiküpsetuse teha oma pisipoja minisünnipäevaks. Siis aga juhtus saatuse tahtel nii, et kräsupea trügis järjekorras ülbelt ette ja beseekoogikesed võtavad alles nüüd platsi. Tavaliselt olen küll üritanud oma küpsetuskunsti taandada ühele korrale nädalas, kuna härra abikaasa on üldiselt väga närb koogisööja, mistõttu kehtib meie majas reegel "ise teed, ise sööd". Loodan, et vähemalt pisipojast kasvab emmele tubli koogisööja-abiline. Eks ikka sellepärast üritangi iga kuu poja sünnikuupäeval teda mõne hõrgutisega üllatada, et teda juba varakult oma usku võrgutada! Hetkel peab ta küll piirduma kookide visuaalse imetlemisega ;)

See kuu osutus valituks beseekoogikeste retsept, mis mind juba mõnda aega Musta Kausta vahel on oodanud. Must Kaust on koht, kuhu ma pistan kusagilt silma jäänud ja välja lõigatud, kirjutatud või prinditud retseptid. Mõni vaeseke on seal juba üpris kaua oma aega oodanud, mistõttu mälu keeldub üles tunnistamast, kust üks või teine õpetus pärit on, seega vabandan juba praegu ette ja taha, kui olen näpanud teist kellegi retsepti ja sellele nüüd ilusasti ja poliitiliselt korrektselt ei viita. Ka beseekoogikeste retsept on kusagilt internetiavarustest pärit, ainult et tuunisin selle vastavalt oma maitsele täidise osas veidi ümber ja tulemus sai igati eeskujulik. Isegi kõnealune härra abikaasa sõi ühe ära ja ütles, et täitsa hea ja mõnusalt õhuline. 

Küll aga peab ütlema (täiesti võimalik kusjuures, et tegin ise valmistamisel mõne tehnilise vea), et koogike tuli kibekiiresti ära süüa, sest õhuke põhi kippus raske täidise all kiiresti läbi vajuma. Ja täidisega ma ju ometi koonerdama ei hakka :) Seega kõige kindlam on serveerida koogikesed vahetult peale täidise lisamist ja kui veel natuke targutada, siis kõige parem maitses hõrgutis samal päeval - järgmiseks päevaks oli besee veidi nätskeks muutunud.

 

6 tükki

3 munavalget

100g suhkrut

0,5 tl maisitärklist

0,5 tl veiniäädikat

0,5 tl vanillsuhkrut

näpuotsatäis soola

Täidiseks 

300g banaanimaitselist kohupiimapastat

mustikaid (kasutasin sügavkülmutatud aedmustikaid, mille enne üles sulatasin)

või mida iganes vastavalt maitsele ja fantaasiale

Vahusta munavalged, lisades alguses soola ja kui munavalge hakkab juba vahtu minema, siis nirista vahustades juurde suhkur, siis tärklis ja veiniäädikas (kaks viimast on olulised komponendid, et hiljem besee küpsetuspaberilt hästi kätte saaksid). Kui vaht on tugev, läikiv ja tundub hästi vormitav, pritsi tordipritsiga või tõsta lusikaga küpsetuspaberile väikesed pesakesed. Tõsta koogid 150-kraadisesse ahju, 10 min pärast keera temperatuur 100 kraadi peale ja küpseta veel 1h. Siis keera ahi kinni, tee natukese aja pärast ahjuuks lahti ja lase jahtuda. Täida korvikesed vahetult enne serveerimist.

Patuselt hea kräsupea

See retsept oli esimene, mille omal ajal kirjutasin oma Roosasse Retseptiraamatusse. Roosa Retseptiraamat on väike nunnu roosa kaustik, kuhu hakkasin sisse kandma nn klassikuid ehk järeleproovitud retsepte, mis õnnestusid nii hästi, et teadsin kindlalt, et tahan neid ikka veel ja veel teha. Seepärast on ka väga sümboolne, et ta on esimene minu blogis. Tegelikult oli mul plaanis teha esimene blogikook oma beebipoisi minisünnipäevaks (pikemalt järgmises postituses), aga kuna see beebipoiss õppis eile kõhuli keeramise ära, siis arvasin, et see väärib ühe maitsva koogiga tähistamist.

Aga nüüd asja kallale. Nagu näha, on tegemist väga vana retseptiga, kuna aineid mõõdetakse veel hea veneaegse klaasiga ja mitte detsiliitrites-grammides. Siiski on retsept ennast tõestanud ja mul pole olnud tahtmist mõnda muud retsepti katsetada. Ma isegi ei mäleta, kust see pärit on, minul on ta kaustikusse kleebitud originaalkujul nii nagu ma ta sõbrannalt sain ehk siis ruudulisel vihikulehel, värvilise pliiatsiga kirjutatud. Selle sõbrannaga me seda kooki esimest korda koos tegimegi ja sellest sai meil tõeline hitt, nii et seda sai vehitud ikka igaks tähtpäevaks, kõik aina sõid ja mõmisesid. Tänaseks päevaks oleme retsepti veel natuke enda järgi lihvinud (enne kui asud tegema, loe läbi postituse lõpus olevad nipid) ja viimased korrad olen teinud seda mitte plaadikoogina, nagu näeb ette algne retsept, vaid poole kogusega ümmarguse koogina. Ja seekord läksin veel päris hulluks ja tegin lausa miniatuursed kräsupea "shotid". Olgu kook suur või väike, maitse on ikka ja alati hõrgutav :)

 Originaalretsept suure kräsupea tegemiseks on aga järgnev:

Hele põhi:
250g hapukoort
2 muna
1,5 klaasi jahu
1 klaas suhkrut
1tl soodat

Pruun põhi:
Sama + 3 sl kakaod


Glasuur:
100g võid
3 sl piima
3 sl kakaod
3 sl suhkrut

Täidis:
Umbes 1 kg hapukoort

Väikese "krässu" tegemiseks jaga taigna ained kahega. Pruuni põhja olen küpsetanud ümmarguses 26 cm vormis ja heleda umbes poole ahjuplaadi suurusel ristkülikukujulisel küpsetuspannil.

Sega taigna koostisosad ja küpseta 180 kraadi juures kaks põhja. Jahuta mõlemad põhjad ja lõika hele põhi kuubikuteks. Kata tume põhi mõnusa hapukoorekihiga ja ülejäänud koor sega heledate kuubikutega. Kuhja kuubikud pruunile põhjale. Glasuuriks sulata või ja lisa muud komponendid või mine laisa inimese teed ja sulata lihtsalt 100-200g šokolaadi, millele võid lisada natuke võid, kui tahad pehmemat glasuuri. Nirista veidi jahtunud glasuur koogile ja lase külmas seista, et maitsed jõuaksid imenduda.

Aegade jooksul tekkinud tähelepanekud:

1. Krässu on üks nendest kookidest, mis tuleb iga kord natuke erinev. Kuigi kasutan sama retsepti ja ahju temperatuuri, siis kord kerkib sai ahjus nagu meeletu ja kord jääb õhuke pannkook. Vastavalt sellele siis ka tuleb käituda - kui põhi paisub väga paksuks, võiks selle lõigata kaheks kihiks (nagu tahaks täidist vahele panna) ja üks kiht lõigata samuti kuubikuteks ja lisada valgete kuubikute hulka, sest liiga paks põhi ei jää hea. Kui põhi eriti ei kerki, jätan selle nii nagu on, aga kaval on põhja pinda siis noaga natuke risti-rästi läbi sälgutada, et pealepandud koor paremini sisse tõmbaks.

2. Hapukoore kogused võivad kõikuda, kuna kõik sõltub jällegi sellest, kui hästi sai kerkib. Kui kerkib väga hästi, kulub rohkem koort, nii et alati võiks kapis üks varupakike olla.

3. Kui saia ahju pistad, hoia sellel silm peal, sest põhjad küpsevad üllatavalt kiiresti, üleküpsetatud saiaga ei jää tulemus nii hea. Pigem olgu saia pind pehme ja kleepuv kui sile ja koorikune. Küpseta enne hele põhi, sest pruunil on küpsusastet väliselt raske hinnata, kuna ta on algusest peale pruun :) Heleda põhja küpsetusaja järgi saad siis ka pruuni põhja teha.

Avapauk

Tere toidusõbrad! Üritan elu sisse puhuda ühele järjekordsele toidublogile. Ühte võin ma kohe kindlalt öelda - siin blogis saab olema väga palju suhkrust nõretavaid retsepte! :) Olen tõeline magusasõber ja armastan katsetada uusi koogiretsepte, samuti on mul aastate jooksul välja kujunenud erinevad "klassikute" retseptid, mida kasutan siis, kui on vaja nii-öelda kindla peale välja minna ja ruumi eksimusteks pole. Sest olgem ausad, aeg-ajalt koperdan ikka mõne sellise koogiretsepti otsa, millega kohtumist pärast kahetsen. Ärge muretsege, siia blogisse nad ei pääse :) Siia pääsevad ainult ja ainult need retseptid, mis on.... patuselt head!

Muidugi ma ei toitu ainult magusast, õnneks on maailmas välja mõeldud ka häid soolaseid toite, mis naeratuse suule toovad ja mõnust mõmisema panevad. Seega katsun koogikeste vahele aeg-ajalt sokutada ka mõne proovimist väärt õhtusöögiretsepti!

Patuselt heade kohtumisteni!